Disainmõtlemine on loov ja kasutajakeskne probleemi lahendamise viis.
Disainmõtlemine on loovmõtlemine. Loovuse näol ei ole tegemist oskusega, mis on omane ainult „loovinimestele“ nagu võib-olla olime harjunud mõtlema alles kümme aastat tagasi. Tänapäeval seostuvad loovusega pigem sellised märksõnad nagu „innovatsioon“, „uued lahendused“, „kastist välja mõtlemine“, „muutuste juhtimine“, „paindlikkus“ ja „elastsus“. Loovus ehk võime jõuda uute (ja kasulike) ideede ja lahendusteni on meis kõigis sünnipäraselt olemas. Aga me peame sihipäraselt töötama sellel nimel, et anda loovusele ratsionaalses ja analüütilises maailmas võimalus. Selleks, et loovusel oleks meie ettevõtmistes ruumi, on vaja positiivset ja avatud hoiakut, mingit kindlat protsessi, kuidas uute ideedeni jõuda ning keskkonda, mis toetab uut lähenemist, lubab katsetamist ja loomulikult ka eksimist.
Disainmõtlemine on kasutajakeskne. Disainmõtlemise keskmes on inimene, kelle heaks me lahendusi loome ehk kasutaja. See tähendab kasutaja mõistmist - kõigepealt tuvastamist, siis uurimist ja temaga empaatia loomist, siis täpse probleemi defineerimist ja alles seejärel lahenduste ideestamist, prototüüpimist, testimist ja pidevast tagasisidest õppimist.
Disainmõtlemine lahendab probleeme aga mitte kõiki probleeme. Disainmõtlemine oma põhjaliku uurimis- ja prototüüpimisfaasiga sobib keeruliste, mitmeid osapooli või kompetentse hõlmavate probleemide lahendamiseks. Nende probleemide lahendamiseks, mis ei ole päris täpselt defineeritud ja milledel puudub üks kindel lahendus. Uued tooted ja teenused on just sellised probleemid.
Disainmõtlemine on metoodika ja tööriistakast. Sammud, mida mööda liikuda on: mõista kasutajat ja loo empaatia, defineeri probleem, ideesta lahendusi, prototüübi, testi ja vii ellu. Igas sammus on võimalik kasutada suur hulk erinevaid tööriistu või töölehti, milledest tuntumad on persoona ja klienditeekond.
